Rubriigiarhiiv: Uncategorized

Kosmosekoolide võrgustiku töörühm toimetab suvel koostöös Tõravere observatooriumi ja Tartu linnaga!

Jaan Poska gümnaasiumi, Elva gümnaasiumi, Tallinna Reaalkooli ja veel mõne kaaslase osavõtul on moodustatud koolideülene tiim, kes asub 2020. aasta suvel kontoriga Tõravere observatooriumis ja toimetab seal lisaks mõne stratolennu ettevalmistusele ka ühe väga rakendusliku ja avalikku huvi teeniva kaugseire projekti kallal.

Kosmosekoolide kontor Tõravere observatooriumis, kus noored teevad teadust isegi suviti. Pildil ühed lahendamas raadioside küsimusi, teised käivitamas valgusreostuse seire kaameraid.

Nimelt kavandame Tartu linna valgustingimuste seiret, ehitades selleks multispektraalse kaameralahenduse ning seirates suure valgusräigusega objekte. Juhendajateks sellel alal on astronoomia, kaugseire kui ka eluslooduse eksperdid. Tegu on kodanikuteaduse projektiga ja see täidab täiendava keskkonnamõju hindamise ülesannet, mis mõnede objektide puhul on selgete puudujääkidega.

Vaated Raadi järve äärest valguslahendusele, mis on kõiki soovitusi ja mitmeid nõudeid eiranud ning esitletav valgusega risustamise musternäidisena Tartu linnas.

Hea meel on tõdeda, et esimesed kohtumised Tartu linnaga ja TÜ Tõravere teadlastega on loonud koosmeele, et teema uurimine on oluline ja väärib meie kõigi tähelepanu, olgu huvi esmajoones majanduslik, tervisega seonduv, tehnilist või ökoloogilist laadi.

Jõhvi gümnaasiumi noored kaitsesid stratosfäärilennu teemalise uurimistöö!

Henri Lemmats ja Roland Raidma koos oma juhendaja Airika Andrusega on pikemat aega olnud võrgustiku ainus esindus Ida-Virumaal. Nende ühise pingutuse tulemusel startis Kesk-Eestist 2020. aasta veebruaris nende esimene stratosfäärilend. Lennust on kirjutatud ülevaade ja lisatud videotutvustus Jõhvi gümnaasiumi kodulehel: https://www.johvig.ee/uudised/johvi-gumnaasiumi-esimese-sondpalli-lennutamine-stratosfaari

Lennu ettevalmistust ja läbiviimist kirjeldava uurimistööga saab tutvuda siin:

Roland ja Henri valmistasid oma sondi ette ilma kõrvaliste kommentaarideta ja vastutasid ka kõigi õnnestumiste ja altminekute eest.
Juhendajad palli tõstevõimet testimas. Ülemise õhukihi talviselt kiirete tuuleolude tõttu sai pall täidetud erakordselt ligi 4 kuupmeetri heeliumiga, mis tähendab tõstejõudu ligi 4 kg ja tõusukiirust 7-8 m/s.
Raadioside asjades oli projektil veel arenemisruumi, kuid pardakaameraga saadi siiski kätte videoid ja pilte ning GSM/GPS mooduliga ka maandunud sondi asukoht.

Jõhvi gümnaasium jätkab stratosfäärilendude korraldamist ja on seadnud eesmärgiks seniste raadioside puudujääkide kõrvaldamise. Julgust lisab seegi, et samas maakonnas on 2020. aastal oma kosmoseklubiga tegevusi alustanud ka Kohtla-Järve gümnaasium, kes hetkel tegutseb koostöös kogenud Reaalkooli lennutajatega.

Stratosfäärilennu õpik on saanud olulise lisa!

Uuendatud versioon õpikust sisaldab lõpuosas nüüd ka logiandmete analüüsi ja lennu graafikute koostamise peatüki. Kui olete andmed kokku kogunud aga midagi peale ei oska hakata, siis sellest leiate tublisti abi – materjal ise asub sektsioonis “Abimaterjalid stratosfäärilennutajale”.

Märkimisväärne on peatüki puhul asjaolu, et selle valmimise eest kandis hoolt võrgustiku liikmeskond – koostajaks on Kosmosekoolide võrgustiku õpilane, äsja gümnaasiumi lõpetanud Jarl Patrick Paide, keda ootavad ees uued kõrged sihid matemaatika maailmas. Toimetaja on vabatahtliku töö korras Jaanus Leoste.

Mõtteid kevadistest arenguvestlustest võrgustikus osalejatega – mida saame paremini teha?

Kevadiste hädade tõttu jooksid liiva või luhta ka mitmed kosmosekoolide kavatsused, mida just ilusate ilmade tulekule seati – nüüd jäävad need teostamiseks muule ajale, ent aega mõtteid vahetada oli õnneks paljudel liikmetel – nende avameelsete vestluste eest ilmatu suur tänu! Põhjust usutlemiseks andis Kosmosekoolide võrgustikust sündiv magistritöö, mis uurib täpsemalt:
a) mis osalejate peadesse pidama on jäänud
b) mis neid on innustanud ja hoos hoidnud ning
c) mida saab paremini teha.
Praeguses postituses pole midagi haridusteaduslikku veel esitleda, ent saab kaasamõtlejatele hammustamiseks pakkuda teravamad mõttepalad sellest kõige pakilisemast osast – mida saab paremini teha! Loodan, et olen taganud nimesid nimetamata jättes piisava anonüümsuse ning loodetavasti on sisu ka piisavalt täpne valitud, et sellest natuke eneseanalüüsi saame teha.

Õpetaja 1: „Mina teeksin kohustuslikuks, et vähemalt ühe partnerlennu juures osaleb tiim enne oma lennu tegemist vaatlejana, et nad saaksid endale pildi ette, kuidas seda asja organiseerida. Kunagi tahaksin teha ka sellise lennu, kus puudujäägid saavad parandatud. Kui minul ei jäänud midagi meelde, siis ehk õpilastel jäi ja nad saavad veel mind täiendada.“

Õpilane 1„Võrgustiku poolt oli antud nõue mingi arv lende teha. Kui tahetakse need lennud teha, siis peaks suuremate asjade tähtajad ees olema. Kui sul on suuremad ülesanded välja mõeldud ja neil järjekord ning tähtajad, on osalejatel palju rohkem motivatsiooni ja lihtsam tegutseda.“

Õpilane 2: „Koolitused ise olid huvitavad, aga neid teemasid oleks võinud sügavamalt võtta. Mulle jäi mulje, et tase oli väga ebaühtlane ja osad tiimid tegid seal koolitustel pidevalt samu asju, mida käsitleti esimesel koolitusel.“

Õpetaja 2: „Võrgustiku esimene ülesanne oli anda inimestele tunne, et ärge peljake mõelda kõrgustest ja sellest, mida te suudate ellu viia. Samas õpilastel käis see asi üle peade. Ma ei tea, miks meil õpilasi kaasata ei õnnestunud. Mõni asi tahab vist aega. Ei tohi olla nii kärsitu ning mulle praegu tundub, et järelkasvu tuleb kasvatada esimesest kooliastmest.“

Õpilane 3: „Alguses mainiti, et me võiksime minna teiste pallidele järgi, kui need maanduvad. Seni pole meid kaasatud nende lendude juurde ja nende jälgimisse aga seda me ootaks. Ja enda projekti ei tahaks poolikuks jätta, vaid selle kasvõi teises koolis lõpule viia.“

Õpetaja 3: „Ma tahaks, et võrgustik oleks aktiivsem. Ilmselt oleks midagi, mida mina saaksin ka ära teha, aga ma pole seda rolli võtnud. Kui toimiks lende rohkem ja pidevalt oleks suhtlus käimas neil teemadel ning koolid paneks iga kuu antenne välja, et neid lende jälgida, siis oleks palju ägedam.“

Teadlane 1: „Võib-olla ootasin suuremat aktiivsust sellelt veebikogukonnalt. Tihe postitamine nendesse gruppidesse on oluline, et see teema tunduks põnevam ja inimesed teaksid võimalusi. Ilmselt peab olema lokaalseid tegevusi rohkem – suuremates linnades on pundid ja need tulevad korra kuus kokku, et midagi teha.“

Õpetaja 4: „Koolitustel kohapeal teen kümneid märkmeid ning tundsin end hästi asjaliku ja vajalikuna. Kui aga kooli tagasi jõudsin, sain aru, et muude kohustuste tõttu pole see kuidagi võimalik.”

Õpilane 4: „Kui tegime koostööd, siis oli isegi hea tunne, kui sain teist kooli aidata ja oma oskusi näidata. See isegi motiveeris ja mõjus tunnustusena, et ma saan abiks olla.“

Õpilane 5: “Kuna ma sain eesmärgi pärast esimest koolitust täidetud ja lennu tehtud, siis minu jaoks polnud enam otseselt vajalik koolitustel käia – ma olin ise neid teemasid uurinud ja teadsin neist asjadest. Samas see, mis hakkas tekkima rahvusvaheliselt Türgi õpilastega koostöös, oli juba põnev ja sellega oleks hea meelega tegeleda tahtnud.”

Suure hulga vestluste tulemusena saab analüüsiva pilgu kaudu väita järgmist:

1) Osalejad peavad spetsiifiliste oskusteadmiste kõrvalt väga oluliseks kogukonnatunde teket ja sotsiaalset arengut. Tuuakse esile asjaolu, et hariduslikus kontekstis ei õnnestu enda kaasõpilasi ega juhendajaid ka aastatega sedavõrd tundma õppida, kui see osutub võimalikuks kooliväliselt võrgustikutööd tehes.

2) Võrgustik peab olema sisekommunikatsiooni osas aktiivsem, s.o. koolisiseselt tagama õpilastele teatud sagedusega juhendamise ning võrgustikuüleselt andma juhendajatele selgemaid juhtnööre, kuidas koolitusel saadud teadmised haridusprojektis rakendust leiavad.

3) Spontaanne üleskutsete ja võimaluste jagamine ning oskusteabe vahendamine võrgustiku suhtluskanalites peaks leidma rohkem tähelepanu ja ka otsest tunnustust. Teavet küll jagatakse, kuid seda ei osata kohati vastu võtta või kasutusse panna. Teabe jagaja ei tohiks motivatsiooni kaotada.

4) Tegutsemisvorm võib olla struktureeritum. Hea on, kui õppeaasta käigus läbi viidavad tegevused alluksid teatud koolidevaheliste erisustega siiski ligikaudsele kondikavale, mis tagaks kindlustunde, et protsessi kulg on eesmärgistatud, juhendatud ja toetatud.

5) Tuleb selgelt eristada erineval arengutasemel osalejaid – neid, kelle jaoks baas oskusteave ammendab end juba ühe kuuga ning neid, kes vajavad järeleaitamist veel aasta jooksul. Teise tasandi väljakutsete püstitamine konkreetsete rakenduslike projektide, külaskäikude ja rahvusvahelise koostöö näol aitab süvahuviga liikmete motivatsiooni hoida ja kasvatab nende kompetentsi oluliselt.

6) Mitmetel õpilastel ja õpetajatel on õnnestunud märkimisväärselt teistsuguseid rolle kogeda. Sellega kaasnevalt on võib-olla vajalik staatusemehhanismide välja töötamine, näiteks kogenud õpilasi ülendada kaasjuhendaja tasandile või kaasata neid enda tugevusalal teabematerjalide loomisesse. See loob teatud mentorlusel põhineva hierarhia, mis tagab ka uute liikmete jaoks perspektiivitunde ja annab motivatsiooni kaasõpilaste eeskujul kaugemale areneda.

7) Osalejatele on lubatud, et neid kaasatakse teiste koolide lendude läbi viimisse, jälgimisse või otsimisse ning seda on nad ka õigusega oodanud. Osaliselt võib kohata pettumust täitmata lubaduste tõttu.

8) Väga vähe tekkis praktikutel ja teadlastel olukordi, mis võimaldanuks neil saada enda tegemistele korralikku tagasisidet ning selle kaudu leida uusi väljundeid. Ka ei õnnestunud neil napi kokkupuute põhjal saada juhendajana märkimisväärselt pädevamaks. Üksikute teadlaste kogemus ei kandunud olulisel määral teaduslikesse kogukondadesse ega avaldanud mõju teadusinstitutsioonidele, et need püüdleks suurema avalikkuse kaasamise poole.

9) Võrgustikku peetakse haridusmaailmale vajalikuks ning valdavalt väga positiivseks kogemuseks, mis nihutab juhendajate ja õpilaste arusaamu sellest, mis on hariduses võimalik ja vajalik ning samas lähendada osalejaid tänasele teadus- ja ettevõtluskultuurile.

Sel suvel saab selgemaks, kas neile muredele leiame sügiseks ka rahuldavaid vastuseid, et jõudsamalt ja hea hooga jätkata. Päikselist suve meile seni!

Valmis videokokkuvõte VPK Kosmose kaugseire katsetustest!

Väätsa põhikooli õpilased on suunanud pilgud Maakese suunas ja arendanud viimase aasta jooksul välja lahendust kaugseire katsetamiseks. Infrapuna kaamera aitab hinnata asulate ja looduslike objektide soojuseraldust ning sedalaadi mõõtmised on tuntud ka kliimauuringute valdkonnas. Seda projekti rahastas Keskkonnaministeerium, lende viisime läbi Innove võrgustiku loomise projekti raames.

VPK Kosmose IV lend ja infrapuna kaamera testid kulgesid visalt, end kogemusrohkelt

Väätsa põhikooli noored on Kosmosekoolide Võrgustiku raames ja Keskkonnaministeeriumi abiga läbi viimas enda kliima-teemalisi uurimislende. Viimasest suuresti äpardunud katsest loe juba Tehtud projektide ülevaadete alt. Lähinädalatel on oodata vigade parandust ja värsket lendu oma seniste möödaminekute lunastamiseks…

Kosmosekoolide festival toob 26. mail Väätsale kosmosehuvilised kokku

Eesti Kosmosekoolide Võrgustik Pressiteade 02.04.2018

Pühapäeval, 26. mail toimub Väätsal Kosmosekoolide festival, kus saavad kokku Eesti Kosmosekoolide Võrgustiku õpilased ning kuhu on oodatud ka kõik teised teadushuvilised. Tegevusrohkel päeval toimuvad nii noorematele kui vanematele mõeldud meisterdamise töötoad, erinevad demonstratsioonid ja esinemised ning mis kõige olulisem – korraldatakse kolm stratosfääri starti.

Lendude käigus saadetakse heeliumiga täidetud pall kõrgematesse atmosfääri kihtidesse, et saada andmeid seal valitsevate tingimuste kohta, seirata maad ning testida tehnikat.

Ettevõtmise laiem eesmärk on säilitada loodusteaduslikku huvi vanemates kooliastmetes. Võrgustikku kuulub hetkel 10 Eesti kooli, kes end ühisürituste käigus harivad ja kogemusi koguvad.

“Kosmosekoolide seltskond koosneb pühendunud tegelastest, aga nende toimetusi inimesed tavaliselt ei näe. Festival on see üritus, kus kõik saavad näha, millega tegeleme.” ütles Väätsa kooli õpetaja ja Kosmosekoolide võrgustiku ellukutsuja Jonas Nahkor. Tema sõnul hakkab säärane sündmus toimuma Eestis igal kevadel.

Festival on avalik ja osalejatele tasuta.

Kohtumiseni Väätsal!

Ajakava

11.11 – Saabumine ja lendude tutvustamine. Avatud välikohvikud
12.12 – 1. Stratosfääri start – Väätsa Kosmoseprogrammi teadusjaama lend

12.34 – Teadjate juturing – Miks on vaja hariduses kosmosega tegeleda?
13.13 – Tehnikaülikooli teadlaste pisiteadusjaama stardikene
13.31 – Meisterdamine – 3 paralleelset töötuba SPARK Makerlab-ilt ja Kosmosekoolidelt 15.05 – Laval on meelelahutajad
15.35 – Joonerobotite ehitamise töötuba. Suur raadiomudelite demo.
17.07 – 2. Stratosfääri start – Võrgustikukooli õhtune lend


Võrgustiku 2.koolitus

Me kohtusime 22. veebruaril kõigi Kosmosekoolide Võrgustiku koolidega teist korda, et idamaa tarkadelt õpetust koguda! Seekord aitasid meil raadioside maagiast aru saada Eiko Priidel (TTÜ100) ja Janika Leoste (TLÜ, CEITER). Päris satelliidi signaali püüdmiseks polnud olud seekord eriti soodsad aga oma sondidega saime seekord side tööle küll ;). Järgmine kord kohtub võrgustik maikuu algul TÜ Tõravere Observatooriumis, et õppida kasutama masinõppe algoritme ja viia end kurssi kaugseire võimalustega!

Koolituse käigus formuleeriti spetsiaalses tiimis ka Kosmosekoolide Festivali toimumise aeg, koht ja ajakava! Tundub, et Väätsa Põhikoolis tuleb see eriline päev, kus meie võrgustik tutvustab oma tegevust, korraldab avalikud stardid, pakub peredele jm huvilistele kosmilist meisterdamistegevust ning aktiivsetele kaasamõtlejatele ka tarkade klubi paneelarutelu kosmose teemadel. Eraldi professionaalid hoolitsevad ka päeva kulgemise ja muusikalise meeleolu loomise eest.

Elagu hariduskoostöö, elagu kõrged sihid ja elagu Eesti!