Mõtteid kevadistest arenguvestlustest võrgustikus osalejatega – mida saame paremini teha?

Kevadiste hädade tõttu jooksid liiva või luhta ka mitmed kosmosekoolide kavatsused, mida just ilusate ilmade tulekule seati – nüüd jäävad need teostamiseks muule ajale, ent aega mõtteid vahetada oli õnneks paljudel liikmetel – nende avameelsete vestluste eest ilmatu suur tänu! Põhjust usutlemiseks andis Kosmosekoolide võrgustikust sündiv magistritöö, mis uurib täpsemalt:
a) mis osalejate peadesse pidama on jäänud
b) mis neid on innustanud ja hoos hoidnud ning
c) mida saab paremini teha.
Praeguses postituses pole midagi haridusteaduslikku veel esitleda, ent saab kaasamõtlejatele hammustamiseks pakkuda teravamad mõttepalad sellest kõige pakilisemast osast – mida saab paremini teha! Loodan, et olen taganud nimesid nimetamata jättes piisava anonüümsuse ning loodetavasti on sisu ka piisavalt täpne valitud, et sellest natuke eneseanalüüsi saame teha.

Õpetaja 1: „Mina teeksin kohustuslikuks, et vähemalt ühe partnerlennu juures osaleb tiim enne oma lennu tegemist vaatlejana, et nad saaksid endale pildi ette, kuidas seda asja organiseerida. Kunagi tahaksin teha ka sellise lennu, kus puudujäägid saavad parandatud. Kui minul ei jäänud midagi meelde, siis ehk õpilastel jäi ja nad saavad veel mind täiendada.“

Õpilane 1„Võrgustiku poolt oli antud nõue mingi arv lende teha. Kui tahetakse need lennud teha, siis peaks suuremate asjade tähtajad ees olema. Kui sul on suuremad ülesanded välja mõeldud ja neil järjekord ning tähtajad, on osalejatel palju rohkem motivatsiooni ja lihtsam tegutseda.“

Õpilane 2: „Koolitused ise olid huvitavad, aga neid teemasid oleks võinud sügavamalt võtta. Mulle jäi mulje, et tase oli väga ebaühtlane ja osad tiimid tegid seal koolitustel pidevalt samu asju, mida käsitleti esimesel koolitusel.“

Õpetaja 2: „Võrgustiku esimene ülesanne oli anda inimestele tunne, et ärge peljake mõelda kõrgustest ja sellest, mida te suudate ellu viia. Samas õpilastel käis see asi üle peade. Ma ei tea, miks meil õpilasi kaasata ei õnnestunud. Mõni asi tahab vist aega. Ei tohi olla nii kärsitu ning mulle praegu tundub, et järelkasvu tuleb kasvatada esimesest kooliastmest.“

Õpilane 3: „Alguses mainiti, et me võiksime minna teiste pallidele järgi, kui need maanduvad. Seni pole meid kaasatud nende lendude juurde ja nende jälgimisse aga seda me ootaks. Ja enda projekti ei tahaks poolikuks jätta, vaid selle kasvõi teises koolis lõpule viia.“

Õpetaja 3: „Ma tahaks, et võrgustik oleks aktiivsem. Ilmselt oleks midagi, mida mina saaksin ka ära teha, aga ma pole seda rolli võtnud. Kui toimiks lende rohkem ja pidevalt oleks suhtlus käimas neil teemadel ning koolid paneks iga kuu antenne välja, et neid lende jälgida, siis oleks palju ägedam.“

Teadlane 1: „Võib-olla ootasin suuremat aktiivsust sellelt veebikogukonnalt. Tihe postitamine nendesse gruppidesse on oluline, et see teema tunduks põnevam ja inimesed teaksid võimalusi. Ilmselt peab olema lokaalseid tegevusi rohkem – suuremates linnades on pundid ja need tulevad korra kuus kokku, et midagi teha.“

Õpetaja 4: „Koolitustel kohapeal teen kümneid märkmeid ning tundsin end hästi asjaliku ja vajalikuna. Kui aga kooli tagasi jõudsin, sain aru, et muude kohustuste tõttu pole see kuidagi võimalik.”

Õpilane 4: „Kui tegime koostööd, siis oli isegi hea tunne, kui sain teist kooli aidata ja oma oskusi näidata. See isegi motiveeris ja mõjus tunnustusena, et ma saan abiks olla.“

Õpilane 5: “Kuna ma sain eesmärgi pärast esimest koolitust täidetud ja lennu tehtud, siis minu jaoks polnud enam otseselt vajalik koolitustel käia – ma olin ise neid teemasid uurinud ja teadsin neist asjadest. Samas see, mis hakkas tekkima rahvusvaheliselt Türgi õpilastega koostöös, oli juba põnev ja sellega oleks hea meelega tegeleda tahtnud.”

Suure hulga vestluste tulemusena saab analüüsiva pilgu kaudu väita järgmist:

1) Osalejad peavad spetsiifiliste oskusteadmiste kõrvalt väga oluliseks kogukonnatunde teket ja sotsiaalset arengut. Tuuakse esile asjaolu, et hariduslikus kontekstis ei õnnestu enda kaasõpilasi ega juhendajaid ka aastatega sedavõrd tundma õppida, kui see osutub võimalikuks kooliväliselt võrgustikutööd tehes.

2) Võrgustik peab olema sisekommunikatsiooni osas aktiivsem, s.o. koolisiseselt tagama õpilastele teatud sagedusega juhendamise ning võrgustikuüleselt andma juhendajatele selgemaid juhtnööre, kuidas koolitusel saadud teadmised haridusprojektis rakendust leiavad.

3) Spontaanne üleskutsete ja võimaluste jagamine ning oskusteabe vahendamine võrgustiku suhtluskanalites peaks leidma rohkem tähelepanu ja ka otsest tunnustust. Teavet küll jagatakse, kuid seda ei osata kohati vastu võtta või kasutusse panna. Teabe jagaja ei tohiks motivatsiooni kaotada.

4) Tegutsemisvorm võib olla struktureeritum. Hea on, kui õppeaasta käigus läbi viidavad tegevused alluksid teatud koolidevaheliste erisustega siiski ligikaudsele kondikavale, mis tagaks kindlustunde, et protsessi kulg on eesmärgistatud, juhendatud ja toetatud.

5) Tuleb selgelt eristada erineval arengutasemel osalejaid – neid, kelle jaoks baas oskusteave ammendab end juba ühe kuuga ning neid, kes vajavad järeleaitamist veel aasta jooksul. Teise tasandi väljakutsete püstitamine konkreetsete rakenduslike projektide, külaskäikude ja rahvusvahelise koostöö näol aitab süvahuviga liikmete motivatsiooni hoida ja kasvatab nende kompetentsi oluliselt.

6) Mitmetel õpilastel ja õpetajatel on õnnestunud märkimisväärselt teistsuguseid rolle kogeda. Sellega kaasnevalt on võib-olla vajalik staatusemehhanismide välja töötamine, näiteks kogenud õpilasi ülendada kaasjuhendaja tasandile või kaasata neid enda tugevusalal teabematerjalide loomisesse. See loob teatud mentorlusel põhineva hierarhia, mis tagab ka uute liikmete jaoks perspektiivitunde ja annab motivatsiooni kaasõpilaste eeskujul kaugemale areneda.

7) Osalejatele on lubatud, et neid kaasatakse teiste koolide lendude läbi viimisse, jälgimisse või otsimisse ning seda on nad ka õigusega oodanud. Osaliselt võib kohata pettumust täitmata lubaduste tõttu.

8) Väga vähe tekkis praktikutel ja teadlastel olukordi, mis võimaldanuks neil saada enda tegemistele korralikku tagasisidet ning selle kaudu leida uusi väljundeid. Ka ei õnnestunud neil napi kokkupuute põhjal saada juhendajana märkimisväärselt pädevamaks. Üksikute teadlaste kogemus ei kandunud olulisel määral teaduslikesse kogukondadesse ega avaldanud mõju teadusinstitutsioonidele, et need püüdleks suurema avalikkuse kaasamise poole.

9) Võrgustikku peetakse haridusmaailmale vajalikuks ning valdavalt väga positiivseks kogemuseks, mis nihutab juhendajate ja õpilaste arusaamu sellest, mis on hariduses võimalik ja vajalik ning samas lähendada osalejaid tänasele teadus- ja ettevõtluskultuurile.

Sel suvel saab selgemaks, kas neile muredele leiame sügiseks ka rahuldavaid vastuseid, et jõudsamalt ja hea hooga jätkata. Päikselist suve meile seni!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga