Kosmosekoolide võrgustikuga on praegusel postitusel niipalju seost, et meil oli au sobitada tutvus ühe hakkaja gümnasisti Kristini ja TÜ observatooriumi inseneri Mari Alliku vahel. Tulemuseks oli kõrgetasemeline uurimistöö, millega panustatakse Tõravere satelliitide põrutuskindluse katseseadme arendusse. Nimelt valisid Kristin ja Mari välja õiged materjalid, mida kasutada lööke tekitava haamri all, et rakises katsetatavad satelliidid saaks justnimelt “õige” põrutuse osaliseks. Võtmetähtsusega oli löögi kostespektrite uurimine. Kuivõrd minu selgitus võib olla segane, vaadake täpsemalt ise siia lisatud uurimistööst järgi!

Igal juhul oli rõõm, et kaks vajadust kohtusid ning sellest midagi nii viljakat sai sündida. Sellistes koostöödes seisneb üks selle võrgustiku mõte.

Viljandi Jakobsoni kool on näidanud tõelist pühendumist ja olnud alati kindel osaleja kõiges, mis kosmosekoolid ette võtavad. Nüüd on rõõm jagada teiega ilmselt kõige põhjalikumat kokkuvõtet kooliõpilaste tehtud stratosfäärilennust, mille leiate siit:

https://vjk.vil.ee/sites/vjk.vil.ee/files/KOSMOS_Kokkuvote.pdf

VJK Kosmoseringi õpilased Joonas Jürine, Mia-Mai Seermann ja Johanna Saavaste jagavad enda kogemusi järgmistes sõnades:

Lend toimus 26. septembril kell 12. Sondi sees olid andurid, mis mõõtsid õhutemperatuuri, kosmilist kiirgust ja õhurõhku. Samuti olid sondis ja sondi küljes taime seemned. Nendeks seemneteks olid rohelised läätsed, punased läätsed, lutsern ning redis. Igat seemet oli 10 tükki. Õhku tõusu asukohaks oli kooli staadion. Sond lendas 27 km kõrgusele. Lend läks sujuvalt ilma tõrgeteta. Pall koos seemnetega maandus Pätsavere lähedal sõidutee kõrvale. 

Järgmiseks istutasime seemned mulda. Seemned olid jagatud kasti osadesse. Vasakul asetsesid sondist väljas olnud seemned, keskel olid sondi sees olnud seemned ja paremal olid tavatingimustes kasvanud seemned. Kõiki seemneid oli kokku 120. Et seemnetele soojust ja valgust anda panime taimede juurde hõõglambi. Mullast tulid välja ainult rohelised läätsed. Teised seemned kõdunesid mullas. Sondi väljas olevatest taimedest tulid välja 5 taimevart, sondi sees olevatest ainult 1 ning tavatingimustes olevatest 5. Kuna lamp asus tavatingimustes olevate seemnete juures olid tavatingimustes taimed pikemaks kasvanud kui teised. 

Kokkuvõtteks oli näha, et sondi sees olevad taimed läksid halvemini kasvama kui sondist väljas olnud taimed ja tavatingimustes olnud taimed. Lühiajaline külm ja suur kiirgushulk ei mõjutanud seemnete idanemist ja kasvamist. Tulevikus peaks katset kindlasti kordama ja võrdlema uusi tulemusi vanadega. 

Viljandi Jakobsoni kool on olnud üks kõige usinamaid liikmeid võrgustikus – seda võib-olla kogenud stratofäärilennutaja ja VJK vilistlase Mikk Mihkel Vaabeli eeskuju tõttu. Juhendaja Laido Valdvee on loonud tugeva huviringi, mille koosseis on püsinud oma missiooni juures imetlusväärse järjepidevusega. Nad on tahtnud saata kosmose piirile seemneid, mõõta samal ajal kiirgust selles keskkonnas ning panna pärast seemned idanema. Selle ülesande on nad nüüd teostanud – ootame tulemusi.

Elva gümnaasiumist alguse saanud õpilaste gruppi on jäänud kaks õpilast, Ander Pavlov ja Mattias Timm Rast, kes on iseseisvalt teinud teoks enda esimese lennuprojekti. See on tähelepanuväärne, kuna lennuks ettevalmistust ja selle toimumist on tõesti tohutult suurel määral dirigeerinud noored isiklikult, ilma igasuguste juhendajapoolsete järelkontrollideta. See tõi endaga ka mõned äpardused lennu korraldamisel, kuid kogemus on puhtalt noorte enda oma ja selle võrra õpetlikum. Sond leiti üles keset raba ning tänu ebatavalisele maandumispaigale said kõigi otsijate mõlemad näopooled jõhvikate söömisest tublisti puna põskedele.

Kosmosekoolide tüviprojekt on hetkel valgustingimuste seire teostamine Tartu linnas:

https://www.hooandja.ee/projekt/heade-unenagude-linn

Lisaks otsesele väljundile saavutada muutus välisvalgustuses, on ehk õppimise seisukohast olulisem, et saaksime kogemuse reaalse seireprojekti teostamisel ning oskaksime seiretehnikat ka õigesti kasutada. Need eesmärgid – nii hariduslikud kui praktilised – annavad üheskoos ehk indu sinulegi, hea lugeja, et paneksid õla sellele püüdlusele alla!

Jaan Poska gümnaasiumi, Elva gümnaasiumi, Tallinna Reaalkooli ja veel mõne kaaslase osavõtul on moodustatud koolideülene tiim, kes asub 2020. aasta suvel kontoriga Tõravere observatooriumis ja toimetab seal lisaks mõne stratolennu ettevalmistusele ka ühe väga rakendusliku ja avalikku huvi teeniva kaugseire projekti kallal.

Nimelt kavandame Tartu linna valgustingimuste seiret, ehitades selleks multispektraalse kaameralahenduse ning seirates suure valgusräigusega objekte. Juhendajateks sellel alal on astronoomia, kaugseire kui ka eluslooduse eksperdid. Tegu on kodanikuteaduse projektiga ja see täidab täiendava keskkonnamõju hindamise ülesannet, mis mõnede objektide puhul on selgete puudujääkidega.

Hea meel on tõdeda, et esimesed kohtumised Tartu linnaga ja TÜ Tõravere teadlastega on loonud koosmeele, et teema uurimine on oluline ja väärib meie kõigi tähelepanu, olgu huvi esmajoones majanduslik, tervisega seonduv, tehnilist või ökoloogilist laadi.

Henri Lemmats ja Roland Raidma koos oma juhendaja Airika Andrusega on pikemat aega olnud võrgustiku ainus esindus Ida-Virumaal. Nende ühise pingutuse tulemusel startis Kesk-Eestist 2020. aasta veebruaris nende esimene stratosfäärilend. Lennust on kirjutatud ülevaade ja lisatud videotutvustus Jõhvi gümnaasiumi kodulehel: https://www.johvig.ee/uudised/johvi-gumnaasiumi-esimese-sondpalli-lennutamine-stratosfaari

Lennu ettevalmistust ja läbiviimist kirjeldava uurimistööga saab tutvuda siin:

Jõhvi gümnaasium jätkab stratosfäärilendude korraldamist ja on seadnud eesmärgiks seniste raadioside puudujääkide kõrvaldamise. Julgust lisab seegi, et samas maakonnas on 2020. aastal oma kosmoseklubiga tegevusi alustanud ka Kohtla-Järve gümnaasium, kes hetkel tegutseb koostöös kogenud Reaalkooli lennutajatega.

Uuendatud versioon õpikust sisaldab lõpuosas nüüd ka logiandmete analüüsi ja lennu graafikute koostamise peatüki. Kui olete andmed kokku kogunud aga midagi peale ei oska hakata, siis sellest leiate tublisti abi – materjal ise asub sektsioonis “Abimaterjalid stratosfäärilennutajale”.

Märkimisväärne on peatüki puhul asjaolu, et selle valmimise eest kandis hoolt võrgustiku liikmeskond – koostajaks on Kosmosekoolide võrgustiku õpilane, äsja gümnaasiumi lõpetanud Jarl Patrick Paide, keda ootavad ees uued kõrged sihid matemaatika maailmas. Toimetaja on vabatahtliku töö korras Jaanus Leoste.

Kevadiste hädade tõttu jooksid liiva või luhta ka mitmed kosmosekoolide kavatsused, mida just ilusate ilmade tulekule seati – nüüd jäävad need teostamiseks muule ajale, ent aega mõtteid vahetada oli õnneks paljudel liikmetel – nende avameelsete vestluste eest ilmatu suur tänu! Põhjust usutlemiseks andis Kosmosekoolide võrgustikust sündiv magistritöö, mis uurib täpsemalt:
a) mis osalejate peadesse pidama on jäänud
b) mis neid on innustanud ja hoos hoidnud ning
c) mida saab paremini teha.
Praeguses postituses pole midagi haridusteaduslikku veel esitleda, ent saab kaasamõtlejatele hammustamiseks pakkuda teravamad mõttepalad sellest kõige pakilisemast osast – mida saab paremini teha! Loodan, et olen taganud nimesid nimetamata jättes piisava anonüümsuse ning loodetavasti on sisu ka piisavalt täpne valitud, et sellest natuke eneseanalüüsi saame teha.

Õpetaja 1: „Mina teeksin kohustuslikuks, et vähemalt ühe partnerlennu juures osaleb tiim enne oma lennu tegemist vaatlejana, et nad saaksid endale pildi ette, kuidas seda asja organiseerida. Kunagi tahaksin teha ka sellise lennu, kus puudujäägid saavad parandatud. Kui minul ei jäänud midagi meelde, siis ehk õpilastel jäi ja nad saavad veel mind täiendada.“

Õpilane 1„Võrgustiku poolt oli antud nõue mingi arv lende teha. Kui tahetakse need lennud teha, siis peaks suuremate asjade tähtajad ees olema. Kui sul on suuremad ülesanded välja mõeldud ja neil järjekord ning tähtajad, on osalejatel palju rohkem motivatsiooni ja lihtsam tegutseda.“

Õpilane 2: „Koolitused ise olid huvitavad, aga neid teemasid oleks võinud sügavamalt võtta. Mulle jäi mulje, et tase oli väga ebaühtlane ja osad tiimid tegid seal koolitustel pidevalt samu asju, mida käsitleti esimesel koolitusel.“

Õpetaja 2: „Võrgustiku esimene ülesanne oli anda inimestele tunne, et ärge peljake mõelda kõrgustest ja sellest, mida te suudate ellu viia. Samas õpilastel käis see asi üle peade. Ma ei tea, miks meil õpilasi kaasata ei õnnestunud. Mõni asi tahab vist aega. Ei tohi olla nii kärsitu ning mulle praegu tundub, et järelkasvu tuleb kasvatada esimesest kooliastmest.“

Õpilane 3: „Alguses mainiti, et me võiksime minna teiste pallidele järgi, kui need maanduvad. Seni pole meid kaasatud nende lendude juurde ja nende jälgimisse aga seda me ootaks. Ja enda projekti ei tahaks poolikuks jätta, vaid selle kasvõi teises koolis lõpule viia.“

Õpetaja 3: „Ma tahaks, et võrgustik oleks aktiivsem. Ilmselt oleks midagi, mida mina saaksin ka ära teha, aga ma pole seda rolli võtnud. Kui toimiks lende rohkem ja pidevalt oleks suhtlus käimas neil teemadel ning koolid paneks iga kuu antenne välja, et neid lende jälgida, siis oleks palju ägedam.“

Teadlane 1: „Võib-olla ootasin suuremat aktiivsust sellelt veebikogukonnalt. Tihe postitamine nendesse gruppidesse on oluline, et see teema tunduks põnevam ja inimesed teaksid võimalusi. Ilmselt peab olema lokaalseid tegevusi rohkem – suuremates linnades on pundid ja need tulevad korra kuus kokku, et midagi teha.“

Õpetaja 4: „Koolitustel kohapeal teen kümneid märkmeid ning tundsin end hästi asjaliku ja vajalikuna. Kui aga kooli tagasi jõudsin, sain aru, et muude kohustuste tõttu pole see kuidagi võimalik.”

Õpilane 4: „Kui tegime koostööd, siis oli isegi hea tunne, kui sain teist kooli aidata ja oma oskusi näidata. See isegi motiveeris ja mõjus tunnustusena, et ma saan abiks olla.“

Õpilane 5: “Kuna ma sain eesmärgi pärast esimest koolitust täidetud ja lennu tehtud, siis minu jaoks polnud enam otseselt vajalik koolitustel käia – ma olin ise neid teemasid uurinud ja teadsin neist asjadest. Samas see, mis hakkas tekkima rahvusvaheliselt Türgi õpilastega koostöös, oli juba põnev ja sellega oleks hea meelega tegeleda tahtnud.”

Suure hulga vestluste tulemusena saab analüüsiva pilgu kaudu väita järgmist:

1) Osalejad peavad spetsiifiliste oskusteadmiste kõrvalt väga oluliseks kogukonnatunde teket ja sotsiaalset arengut. Tuuakse esile asjaolu, et hariduslikus kontekstis ei õnnestu enda kaasõpilasi ega juhendajaid ka aastatega sedavõrd tundma õppida, kui see osutub võimalikuks kooliväliselt võrgustikutööd tehes.

2) Võrgustik peab olema sisekommunikatsiooni osas aktiivsem, s.o. koolisiseselt tagama õpilastele teatud sagedusega juhendamise ning võrgustikuüleselt andma juhendajatele selgemaid juhtnööre, kuidas koolitusel saadud teadmised haridusprojektis rakendust leiavad.

3) Spontaanne üleskutsete ja võimaluste jagamine ning oskusteabe vahendamine võrgustiku suhtluskanalites peaks leidma rohkem tähelepanu ja ka otsest tunnustust. Teavet küll jagatakse, kuid seda ei osata kohati vastu võtta või kasutusse panna. Teabe jagaja ei tohiks motivatsiooni kaotada.

4) Tegutsemisvorm võib olla struktureeritum. Hea on, kui õppeaasta käigus läbi viidavad tegevused alluksid teatud koolidevaheliste erisustega siiski ligikaudsele kondikavale, mis tagaks kindlustunde, et protsessi kulg on eesmärgistatud, juhendatud ja toetatud.

5) Tuleb selgelt eristada erineval arengutasemel osalejaid – neid, kelle jaoks baas oskusteave ammendab end juba ühe kuuga ning neid, kes vajavad järeleaitamist veel aasta jooksul. Teise tasandi väljakutsete püstitamine konkreetsete rakenduslike projektide, külaskäikude ja rahvusvahelise koostöö näol aitab süvahuviga liikmete motivatsiooni hoida ja kasvatab nende kompetentsi oluliselt.

6) Mitmetel õpilastel ja õpetajatel on õnnestunud märkimisväärselt teistsuguseid rolle kogeda. Sellega kaasnevalt on võib-olla vajalik staatusemehhanismide välja töötamine, näiteks kogenud õpilasi ülendada kaasjuhendaja tasandile või kaasata neid enda tugevusalal teabematerjalide loomisesse. See loob teatud mentorlusel põhineva hierarhia, mis tagab ka uute liikmete jaoks perspektiivitunde ja annab motivatsiooni kaasõpilaste eeskujul kaugemale areneda.

7) Osalejatele on lubatud, et neid kaasatakse teiste koolide lendude läbi viimisse, jälgimisse või otsimisse ning seda on nad ka õigusega oodanud. Osaliselt võib kohata pettumust täitmata lubaduste tõttu.

8) Väga vähe tekkis praktikutel ja teadlastel olukordi, mis võimaldanuks neil saada enda tegemistele korralikku tagasisidet ning selle kaudu leida uusi väljundeid. Ka ei õnnestunud neil napi kokkupuute põhjal saada juhendajana märkimisväärselt pädevamaks. Üksikute teadlaste kogemus ei kandunud olulisel määral teaduslikesse kogukondadesse ega avaldanud mõju teadusinstitutsioonidele, et need püüdleks suurema avalikkuse kaasamise poole.

9) Võrgustikku peetakse haridusmaailmale vajalikuks ning valdavalt väga positiivseks kogemuseks, mis nihutab juhendajate ja õpilaste arusaamu sellest, mis on hariduses võimalik ja vajalik ning samas lähendada osalejaid tänasele teadus- ja ettevõtluskultuurile.

Sel suvel saab selgemaks, kas neile muredele leiame sügiseks ka rahuldavaid vastuseid, et jõudsamalt ja hea hooga jätkata. Päikselist suve meile seni!

Väätsa põhikooli õpilased on suunanud pilgud Maakese suunas ja arendanud viimase aasta jooksul välja lahendust kaugseire katsetamiseks. Infrapuna kaamera aitab hinnata asulate ja looduslike objektide soojuseraldust ning sedalaadi mõõtmised on tuntud ka kliimauuringute valdkonnas. Seda projekti rahastas Keskkonnaministeerium, lende viisime läbi Innove võrgustiku loomise projekti raames.